Maternity photoshoot Tallinn
Liv's London, Liv's Tallinn, Parenthood

Emakssaamisest Londonis ja Tallinnas

Mul oli plaanis seda blogipostitust palju varem kirjutada but life happened. 🙂 SĂŒnnitasin ja kuu hiljem lĂ”in ka oma unenĂ”ustamise ettevĂ”tte ning beebi kĂ”rvalt töötamine on ĂŒks ÀÀrmiselt ambitsioonikas ettevĂ”tmine. Lisaks on vanem laps tihti lasteaiast kodus ja endale aja leidmine ei ole alati lihtne. KĂ”ige raskem on olnud sisu luua blogipostitusteks, sest need nĂ”uavad keskendumist, aga seda ongi viimasel ajal kĂ”ige raskem teha olnud.

Kuid siit see tuleb!

Pikka aega mĂ”tlesin, et me oleme selles ‘One and done‘ klubis, aga Eestisse kolides mĂ”tted muutusid ning tĂ”epoolest otsustasime, et soovime olla neljaliikmeline pere. Pluss kass Lucius, meie esimene beebi.

Kahe sĂŒnnituse vahele jĂ€i umbes tĂ€pselt neli aastat ning esimene on mul sama vĂ€rskelt meeles kui teine ja seepĂ€rast otsustasingi raseduse jĂ€lgimisi, sĂŒnnitusi ja sĂŒnnitusjĂ€rgset hooldust vĂ”rdleva postituse teha – kus parem kogemus oli, Londonis vĂ”i Tallinnas.

Kogukonna tunne

Kuna nĂŒĂŒd oli tegemist teise rasedusega ning ma ei leidnud, et vajaksin infoloenguid, siis ei oska kahjuks vĂ”rrelda, millist infot siin jagatakse. Olen teadlik Perekooli loengutest, aga ma ei tea, kas need toimuvad COVID-19’i ajastul vaid online vĂ”i ka nĂ€ost-nĂ€kku. Londonis oli meil vĂ”imalik NHS’i (National Health Service) poolt korraldatud tasuta pereloengutel kĂ€ia, aga sobivaid kuupĂ€evi ei olnud saadaval, sellepĂ€rast otsustasime tasulise koolituse jaoks. Seitse loengut katsid teemasid, nagu esmaabi, valuvaigistid sĂŒnnitusel, mida sĂŒnnitusel oodata, rinnaga toitmine, beebi vannitamine jne. KĂ”ik elementaarne, aga mĂ€rkasin, et unest vĂ€ga ei rÀÀgitud ja mul ei olnud eriti hea ettekujutus vastsĂŒndinu unest. Sellegi poolest tundsime end ĂŒsnagi hĂ€sti ettevalmistatud. See maksis ÂŁ250 ja sinna kuulus ka kĂ”ikide paaridega kokkusaamine kolme kuu pĂ€rast. Meid oli kokku kĂŒmme paari ning see oli ĂŒks tore kamp, kellega jĂ€in hiljem ka tihedalt suhtlema. Siiamaani hoian ĂŒhendust ĂŒhe emaga.

Eestis olen mĂ€rganud, et on olemas hĂ€sti aktiivsed Facebook’i beebigrupid. Isegi kuulun augustikuubeebide gruppi ning meil on tĂ€itsa tore seltskond, vĂ”rdleme, kurdame, jagame nĂ”uandeid jne. Kokku ei ole saanud, aga vahel ei ole see isegi vajalik.

Siin ei ole vĂ”itjat, kuna ei oska pĂ€ris ĂŒks-ĂŒhele vĂ”rrelda. Samuti olen pĂ€ris kindel, et COVID-i ajal on igal pool sellised teenused kolinud rohkem internetti ning nĂ€ost-nĂ€kku koolitusi ja vahetut suhtlemist on kindlasti tehtud palju vĂ€hem.

Raseduse jÀlgimine

SĂŒsteem ise on sarnane – rasestudes jÀÀd Ă€mmaemanda hoole alla, kes sind umbes igakuiselt nĂ€ha tahab. Ultrahelisid tehakse sama palju, verd ja uriini tahetakse ka sama palju. Mis mulle Eestis rohkem meeldis, oli see, et kĂ”iki andmeid hoitakse pigem digitaalselt kui paberkandjal. Londonis oli mul suur A4 mapp paberilehtedega, mida tuli igale vastuvĂ”tule kaasa vĂ”tta, Eestis piisas vaid sellest pisikesest rasedaraamatust ning muu oli kĂ”ik arvutist nĂ€ha. Samuti tundus pĂ€ris asjalik uriinipotsikute kaasaandmine ning seda sai kodus koguda, mitte kabinetis kohapeal, nagu Londonis seda tegema pidin.

Eestis meeldis mulle ka see, et kĂ€isin alati sama Ă€mmaemanda juures, vĂ€lja arvatud siis, kui ta ise puhkusel oli. Londonis oli mul iga visiidi ajal vÔÔras nĂ€gu ees. Samuti kĂ€isin ma vahel haiglas, kus sĂŒnnitama pidin (St. Mary’s Hospital Paddington’is), aga vahel hoopis mĂ”nes kliinikus sama postiindeksiga piirkonnas. Suurlinna ‘vĂ”lud’ ehk ringikĂ€imist ning ajakulu oli muidugi rohkem.

Arvel olin ITK-s ja sĂŒnnitasin Pelgus, kuid vĂ”tsin endale eraĂ€mmaemanda, sest ma olin kahjuks kuulnud liiga palju lugusid, et on vĂ”imalik sattuda natuke ‘old school‘ lĂ€henemisega Ă€mmaka otsa, kes kipub sĂ”imama ja solvama, sest vanasti oli sĂŒnnitamine ju hĂ€bitegu, eks… Ok, ma natuke liialdan, aga sĂŒnnitamiseks ei tahtnud ma mingit vĂ”imalust ega riski, et keegi vĂ”iks minuga natuke kĂ€rsitult vĂ”i karmilt kĂ€ituda. Tahtsin olla kindel, et minuga on keegi, kes alati mu soovidega arvestab.

Õnneks kulgesid mĂ”lemad rasedused ilma komplikatsioonideta ning millegi ĂŒle muretseda ei tulnud.

Siin kategoorias vĂ”idab siiski Tallinn! 🙂

SĂŒnnitus ise ja sĂŒnnitusosakonnas olemine

MĂ”lemad sĂŒnnitused olid ÀÀrmiselt sarnased – vette ja vĂ€ga kiiresti, umbes 4-5 tundi. Kui esimene oli selline suhteliselt textbook delivery – veed tulid kodus Ă€ra, kiire haiglasseminek, avatus 4cm ja sĂŒndis tĂ€pselt oma tĂ€htajal, siis teine oli vĂ€ga ootamatu – poiss sĂŒndis tĂ€pselt nĂ€dal varem ja veed ei tulnudki Ă€ra, kuid haiglasse saabudes oli avatus samamoodi 4cm ning sĂŒnnitus arenes kiirelt edasi.

Londonis olid mul juhised sellised, et kui tunnen valusid, siis annan endast mĂ€rku sĂŒnnitososakonda helistades ja olukorda kirjeldades. See number oli mul kiirvalikus ning kui ma viimase kĂ”ne ajal korralikult rÀÀkida ei saanud ning pidin tuhude möödumist ootama, siis kĂ€sti meil kohale tulla. Meeles on ehmunud kass, kes mind suurte silmadega jĂ€lgis, kiire kottide kaasahaaramine ja valulik taksosĂ”it.

Mulle sattus ÀÀrmiselt vahva iirlannast Ă€mmaemand ning abiks oli veel ĂŒks nooruke inglanna. Sain hakkama gas and air‘iga ja ma suutsin isegi nalja teha, et hingan nagu Darth Vader. Ajataju oli kadunud ja seinalolevat suurt kella ma palju ei jĂ€lginud. Kui tĂŒtar aga sĂŒndis, siis esimene asi, mis ma kĂŒsisin, oli “is it past midnight?” 😀 Oli oluline, et ta sĂŒnniks 1. septembril (oma tĂ€htajal), mitte varem, sest Inglismaal on koolimineku vanusepiir just siis (Eestis on see oktoobri lĂ”pus vist?).

Kui ta mul rinnal oli ja mind Ă”mmeldi, siis toodi mulle tass teed ja toast. See oli maailma parim eine sel momendil! So British 😉.

Tuba, kuhu meid paigutati, oli kohe ĂŒle koridori. En suite, lai double voodi, kĂŒlmkapp, nagu 3* hotell. Lihtne, aga praktiline ja mugav. Arstid, Ă€mmaemandad ja koristajad sebisid vaikselt ning diskreetselt ringi, mul oli ÀÀrmiselt rahulik ja turvaline olla. Beebit kaaluti meie toas ja ma ei pidanud teda kuhugi koridori peale kaalu peale kĂ€rutama nagu Tallinnas. Samuti tehti muud protseduurid, ka kuulmistest kohe seal meie toas.

Haiglasse jĂ€ime vaid selleks esimeseks ööks, mil ta sĂŒndis ning jĂ€rgnevaks pĂ€evaks, kui kĂŒsiti juba, kas tahaksime koju minna. Kuna meil oli kĂ”ik hĂ€sti, siis otsustasime tĂ”esti koju Ă€ra minna ja teadsime, et Ă€mmaemand ja imetamisnĂ”ustaja tulevad meid ka kodus vaatama. TĂŒtar oli sĂŒndides 2,8kg, mis on pisut vĂ€he, aga mitte kordagi ei andnud keegi mĂ”ista, et ta on alakaaluline vms. ja teda oleks parem haiglas natuke kauem jĂ€lgida. Pealegi oli september siis vĂ€ga suvine, haiglas palav, ning soovisime pigem kodus taastuda. Kassi ei tahtnud ka liiga pikalt hoidjaga jĂ€tta.

***

Tallinnas sĂŒnnituse eel helistasin kohe oma Ă€mmaemandale, kui tundsin valusid. TĂ€htaeg oli alles nĂ€dala pĂ€rast ja arvasin, et need ei pruugi veel Ă”iged tuhud olla. Kui need aga intensiivsemaks lĂ€ksid ja juba iga 5-10 minuti tagant korduma hakkasid, siis kutsusin oma Ă”e kohale, kes jĂ€i me tĂŒtrega koju ning leppisin Ă€mmaemandaga kokku, et hakkame Pelgulinna sĂ”itma. Temagi oli kohe teel ning saime sĂŒnnitusosakonnas kokku. SĂŒnnitustuba oli Ă”dus ja hĂ€mar. Suundusin peatselt vanni ning paari tunni pĂ€rast oligi kĂ”ik lĂ€bi. Ei kasutanud isegi naerugaasi. Kui poiss sĂŒndis, kordasin vahetpidamata ‘He’s here! He’s really here!‘, sest see oli kuidagi nii uskumatu, kui kiiresti ta siia maailma tuli! Mulle meeldis, kui rahulikult ma sain pikalt puhata, kui ta mu rinnal oli ja mind taas Ă”mmeldi.

Tuba, kuhu ise jĂ€in kaheks ööks (mees lĂ€ks peale esimest ööd koju tĂŒtre juurde), oleks vĂ”inud parem olla. WC oli koridori peal, ometi olid toas olemas kraanikauss ja duĆĄĆĄ. Kas sinna ruumi oli raske WCd lisada? See oli nii haige. JĂ€tsin oma beebi jĂ€relvalveta, et koridoris kibekiirelt vetsus kĂ€ia. Ei meeldinud ka osa personalist. Teisel pĂ€eval kĂ€is mind vaatamas ĂŒks noorevĂ”itu Ă€mmaemand, kes oli pisut ĂŒleoleva suhtumisega, samuti oli tema see, kes enne lahkumist palus, et ma oma rindu pigistaks, veendumaks, et mul tĂ”epoolest piima tuleb. Ă„Ă€rmiselt alandav moment mu jaoks.

Poisi sĂŒnnikaal oli ka 2.8kg – ju me oskame vaid pisikesi beebisid teha – ja sain teada, et kui beebi kaal on alla 3kg, siis hoitakse haiglas kolm pĂ€eva. Ma palusin teisel pĂ€eval, et Ă€kki peale teist ööd ikka saan koju, et mul on imetamisega hĂ€sti ja me kosuksime paremini kodus, kus on mees ja mu laps, mitte haiglas, kus teiste beebid ka nutavad ja ma ise ĂŒldse magada ei saa. Loomulikult ta kaal langes selle paari pĂ€evaga, mis on tĂ€iesti tavaline, aga ma veensin nii lastearsti kui Ă€mmaemandaid, et saan kodus hakkama. NĂ€rvitsesin teise pĂ€eva varahommikul seal koridori peal teda kaaludes, aga lastearst lubas meid reedel vastumeelselt siiski koju ja ĂŒtles, et kindlasti tulge esmaspĂ€eval kontrolli. EsmaspĂ€eval oli ta kaal pisut ĂŒle sĂŒnnikaalust, nii et meie haiglas hoidmine, kus ma migreeni saatel oma beebi eest hoolitsesin, ei oleks olnud parem variant. Ma mĂ€letan, et kordasin, ta on mu teine laps, ma tean, mida ma teen… ma tahan koju mehe juurde. Tal ei olnud ju ometi midagi muud viga, kui vaid pisut vĂ€ike sĂŒndides…

Siin vĂ”idab kindlalt London just sĂŒnnitusosakonna personali positiivse ja austava suhtumise pĂ€rast, vaatamata sellele, et mu Tallinna eraĂ€mmaemand sĂŒnnituse juures oli super!

SĂŒnnitusjĂ€rgne hooldus

Londonis saadeti meid koju lapse ‘punase raamatuga‘, kuhu mĂ€rgitakse tema areng kooliealiseks saamiseni ja ema jaoks paksu infokaustikuga, mis sisaldas infot beebi eest hoolitsemise kohta, kaasaarvatud imetamise, turvalise magamiskeskkonna ja isegi enda vaimse tervise kohta. Anti ka terve lehekĂŒlg telefoninumbreid, kuhu helistada, kui tunned millegi ĂŒle muret – nĂ€iteks beebi nutab liiga palju vĂ”i kui mĂ€rkad endal depressiooni ilminguid. Lappasin seda infot esimeste nĂ€dalate jooksul vĂ€ga hoolikalt ning leidsin selle ÀÀrmiselt kasulikuna ja isegi, kui konkreetset vajadust ei olnud, siis teadsin, et abi on tĂ”enĂ€oliselt lĂ€hedal, kui kuhugi helistan.

Londonis ja kogu Inglismaal hoolitsetakse emade ja beebide eest mĂ€rksa paremini, siinne postnatal care aga jĂ€tab kohati soovida. Kuna mul on nĂŒĂŒd tekkinud vĂ”rdlusmoment, siis olen Ă”nnelik, et ei ole siin esmakordne ema. Inglismaal on NHS-i poolt korraldatud Ă€mmaemanda ja imetamisnĂ”ustaja koduvisiidid ja igal nĂ€dalal on ema oma beebiga oodatud Health Visitor-i vastuvĂ”tule (pĂ”himĂ”tteliselt beebikliinik). IganĂ€dalaselt tekib vĂ”imalus nii enda kui beebi tervise ĂŒle pĂ€rida, nĂ”u ja soovitusi antakse mĂ”lema kohta, olgu selleks mure enda vaimse tervise ĂŒle vĂ”i miks beebi kaka roheline on
 Eestis ootab sind peale sĂŒnnitust ĂŒks lastearsti visiit ning peale seda eeldatakse vaid, et kĂ€iksid kord kuud perearsti juures beebit kaalumas. Leian, et seda on vĂ€rskele emale kahetsusvÀÀrselt vĂ€he. Teise lapse emana oskan ma pisiasjade pĂ€rast enam mitte muretseda, aga esimese beebiga ma ei osanud hinnata, mis on tĂŒhine mure, seega vĂ”imalus nii tihti professionaalset tuge leida oli julgustav. Ma kĂ€isin kuu aega igal nĂ€dalal imetamisnĂ”ustaja juures, tavaliselt kĂ€is seal koos neli-viis ema, istusime kĂ”ik koos, beebid rinnal, nĂ”ustaja kontrollis vĂ”tet, jĂ”ime teed ja vĂ”rdlesime, kui vĂ€he keegi maganud oli. Ma ei tea, kas sellist semutsemist Eesti emade vahel on


Samuti olen mĂ€rganud teiste emade juttu kuulates vĂ”i lugedes, et perearstid soovitavad liiga kergekĂ€eliselt piimaasendaja andmist, kui selleks isegi vajadust ei ole ning see seab imetamise ohtu. Esmasel emal on alati mure, kas tal on piisavalt piima, kui aga hakata rpa-d andma ja beebi saab sellest pigem kĂ”hu tĂ€is, siis piimatootlus kahjuks vĂ€henebki. Ma ei ole kindel, mis kasvukĂ”veraid siin kĂŒll jĂ€lgitakse, aga mu tĂŒtar kosus samas tempos – pigem seal keskmise allpool – aga mitte kunagi ei mainitud mulle, et vĂ”iksin rpa-d juurde anda.

Siin vÔidab hands down Inglismaa ja mis see lÔpuskoor siis ikkagi sai? Kisub pisut Londoni kasuks.

Ma kordan veel, Ônneks ei ole ma siin esmakordne ema, aga see on vaid minu kogemus ja arvamus. Usun, et paljud vaidleks osa punktide juures vastu, aga nii on ju alati, kogemused ja arvamused on erinevad.

Beebide unenÔustaja Tallinnas Uneliiva Livia beebide unevajadus holistiline unenÔustamine
Liv's Tallinn

UnenÔustaja Uneliiva Livia

Mul ei ole aega olnud selle blogiga ĂŒldse tegeleda, sest tegevusi jagub nii mitmele rindele ning miski peab kannatama… Nimelt, olen vahepeal oma unenĂ”ustamise kodulehe valmis saanud!

Beebide ja vÀikelaste holistiline unenÔustamine

Minu missiooniks on ilma unekoolita aidata beebidel ja vÀikelastel paremini magada, sest uni on bioloogiline oskus, mida ei ole vaja Ôpetada. Soovin eelkÔige normaliseerida beebide und ja julgustada vanemaid oma vaistu kuulama.

Tallinn Christmas market
Liv's Tallinn

No Christmas market in Tallinn this year

Last week the news broke that Tallinn Christmas market will not be held for obvious reasons and while many people thought it wasn’t a big loss mainly due to its over commercialised appeal with the same vendors year on year I’m extremely sad we won’t be able to experience it fully this winter. I also do kind of agree with them and while I wouldn’t actually buy any Christmas presents from there and it really is overpriced, it holds a magical place in my heart.

Continue reading “No Christmas market in Tallinn this year”
Torela mÀngutuba
Liv's Tallinn

Torela mÀngutuba

Me saabusime Eestisse umbes aasta aega tagasi ja peaaegu nii kaua oleme ka sellises vahvas mĂ€ngutoas kĂ€inud nagu Torela! TĂ”si kĂŒll, viimasel ajal ei ole enam sinna jĂ”udnud, sest plika kĂ€ib nĂŒĂŒd lasteaias, aga sellegi poolest plaanin varsti teha talle vaba pĂ€eva, et saaksime mĂ€nguhommikut taas kĂŒlastada.

Vaata vÀikest galeriid me esimesest korrast novembris kuni selle aasta suveni:

MĂ€letan ĂŒhte varajast novembrihommikut, kui mĂ”tlesin, mida temaga jĂ€rjekordselt peale hakata. Rentisime Kalamajas korterit ja hakkasin igapĂ€evasest jalutuskĂ€igust Balti Jaama turule ja Telliskivi Loomelinnakusse Ă€ra tĂŒdinema, teisisĂ”nu olime hakanud oma uue piirkonnaga Ă€ra harjuma ja oli vaja leida uusi lĂ”bustusi. Kiire Google’i otsing tĂ”i esile mitu lĂ€hedalasuvat mĂ€ngutuba ning esimeseks osutus Torela, kuhu ma tol hommikul ka otsustasin temaga kĂ€rutada. Ma ei osanud arvata, et sellest me uus lemmik hangout saab!

Mulle meeldis, et hinna sees on kohv ning suupisted. Ma ei tea mitte ĂŒhtegi ema, kes ĂŒtleks Ă€ra hommikukohvist, olgu see esimene, teine vĂ”i juba koguni kolmas tass (no judging!). Londoni soft play ruumides selline asi tavapĂ€rane ei olnud, ikka tuli toidu eest juurde maksta, kui selline vĂ”imalus ĂŒldse esines. Tihtipeale tĂ”in ma kaasa ka oma sĂŒlearvuti, et asju ajada ning need paar tunnikest vĂ”isid pĂ€ris asjalikult mööduda. Vahel aga veetsin terve hommiku temaga pĂ”lvili pĂ”randal mĂ€ngides ja teiste emadega jutustades. MĂ€ngimiseks on seal palju huvitavaid vĂ”imalusi, tĂŒtre lemmikuks kujunes vist kööginurk ja pallimeri ja mulle meeldis Duplodest maju ehitada. 🙂

KĂŒlastasime ka mitmeid teisi mĂ€ngutubasid, aga Torela mĂ€nguhommikutel kĂ€imisest sai meie uus rutiin. Meile sobis see asukoht – kui me lĂ”puks oma korterisse kolisime, siis olime siiski piisavalt lĂ€hedal, et soojemal ajal sain isegi rattaga sinna sĂ”ita, ja mulle meeldis, et olin perenaistega sĂ”pradeks saanud. Meil ei olnud mitte kuskil mujal nii sooja vastuvĂ”ttu ja ma arvan, et see sai ka peamiseks pĂ”hjuseks, miks seal mĂ”nel nĂ€dalal lausa kaks korda kĂ€isin. Ju oli ka minul vaja uut harjumust uues linnas kohanemiseks ning Torela aitas meid just sellega. AitĂ€h, et olemas olete ja aitasite meil sisse elada!

Minge ka uudistama!

https://www.facebook.com/Torelamangutuba

https://www.instagram.com/torelamangutuba/

You can't pour from an empty cup
Liv's Tallinn, Parenthood

Mothers, don’t be afraid to ask for help

When I moved back to Estonia last year I noticed lots of mum mentioning how tired they were. At the same time people looked at me funny when I put my then 2-year old to bed at 7-8pm. That’s how ‘selfish’ I am, because I want to live my own life too.

Continue reading “Mothers, don’t be afraid to ask for help”
Liv's Tallinn, Travel

Justkui vĂ€lismaalane enda kodumaal

Kirjutan vĂ€ikese seeria blogipostitusi eesti keeles, kirjeldades meie kohanemist, ja tundus, et seda on Ă”igem teha oma emakeeles. VĂ”ib-olla hiljem tuleb tuju need inglise keelde ka ĂŒmber kirjutada, kuna siiani olen bloginud vaid selles keeles. Continue reading “Justkui vĂ€lismaalane enda kodumaal”

Digital society e-Estonia
Liv's Tallinn

The world’s most advanced digital society

I was already writing a post about how easy it was to set up our lives here, in Tallinn, and then my US friend from London sent over this article and commented how interesting she found it. The New Yorker writes how Estonia’s economy is bound to tech – its government is digital, and most services in the country either are or can be provided electronically. People vote online; the ID-card securely stores each Estonian’s personal information, including health, tax, and police records; one can even establish residency and begin paying taxes in the country digitally—effectively immigrating online. 

Continue reading “The world’s most advanced digital society”

Toddler arts and crafts
Liv's Tallinn, Parenthood

Social distancing – how are you coping?

Last Friday Estonia announced a lockdown due to the spreading of COVID-19 until 1st May. Schools closed for two weeks today, concerts and other public events are either to be postponed or cancelled, if possible, people should work from home, strict entry controls have been put in place at all airports, seaports, and land borders. Play rooms, spas etc. are also closed till further notice. Restaurants, cafes operate on individual basis, there’s no set rule for that. Yet. Small businesses are suffering, we just don’t know to what extent. There’s a slight panic buying (toilet paper for all things like everywhere else…) but I‘m just glad that our government has taken this decision, people have guidelines and rules to follow, compared to what seems like a slight chaos back in the UK. 

Continue reading “Social distancing – how are you coping?”

Liv's London, Liv's Tallinn, Travel

How to survive three moves in five months

Why have it simple when you can make it complex?

We knew we were moving to Estonia this autumn and had planned for it since late 2018 but it wasn’t one simple move, it had so many facets and we made it even more complicated when we decided to sell our apartment in London and buy another one there instead. So I’ve been packing and unpacking since June. Continue reading “How to survive three moves in five months”