Liv's Tallinn, Travel

Justkui välismaalane enda kodumaal

Kirjutan väikese seeria blogipostitusi eesti keeles, kirjeldades meie kohanemist, ja tundus, et seda on õigem teha oma emakeeles. Võib-olla hiljem tuleb tuju need inglise keelde ka ümber kirjutada, kuna siiani olen bloginud vaid selles keeles.

Olen 16 aastat Eestist eemal olnud (seitse aastat Iirimaal ja üle üheksa aasta Inglismaal) ja eelmise aasta oktoobri lõpus kolisin oma inglasest abikaasa ning kaheaastase tütrega Tallinna. Algul tundus, et oleme puhkusel ja varsti lendame Londonisse tagasi, aga see tunne läks päris kiiresti üle, sest väikese lapse kõrvalt toimetades ei jää kuigi kaua aega nukrutsemiseks ega nostalgitsemiseks.

Siiamaani tunnen end siin kui välismaalasena, aga sellega ei kaasne mingit üleolevat olekut – see on lihtsalt paratamatu, et kipun kõike vana eluga võrdlema. Ja võib-olla saab mulle ka andeks anda seda, et kipun vahel inglise keeles kohvi või toitu tellima ja ajan eestikeelseid väljendeid sassi inglisekeelsete omadega. Olen siiski eestlane, aga mitte päris… Välismaal omandatud teadmised, kogemused, vaated, ideed ja väärtused on muutnud mind kellekski, kes oma kodumaad ja siintoimuvat jälgib teistsuguse pilgu läbi. See tekitab segadust ja tunnet, et kohati ei teagi, kuhu õieti kuulun.

Kohe peale siiakolimist hakkasin käima Integratsiooni Sihtasutuse poolt korraldatud tagasipӧӧrdunute kogunemisõhtutel. Igati tore ettevõtmine ja ma olen tänu nendele kokkusaamistele saanud mitu toredat tutvust ning kuhjaga kasulikku informatsiooni. Lisaks ka võimaluse teiste endasugustega vestelda. Me kõigi kogemused on unikaalsed, aga äratundmisrõõmu  teiste juttude põhjal on nii palju ja tore on tõdeda, et ma ei ole ainuke, kellel on osa asjadega raske ära harjuda. Näiteks siinne liikluskultuur või siis pigem selle puudumine. Näiteks see, et Tallinn on uskumatult kallis! Meie iganädalane toidukorv Londonis oli odavam kui siin ja väljassӧӧmine on paljudes restoranides sama kallis kui seal. Näiteks see, et kohalike emadega mängutubades ei saa eriti jutu peale, sest kõik hoiavad omaette või mängivad ainult oma lastega. Samuti igatsen inglaste viisakust, avatust ning small talk’i. Siin vaadatakse mind imelikult, kui alustan võõrastega vestlust või naeratan lahkelt kellelegi.

Sellised asjad jäävad nii teravalt silma, aga õnneks ei takista meil kenasti kohanemast, sest see ei ole ju raske, kui olen mitu korda oma elu kohvritesse pakkinud ning teisele maale kolinud. Abikaasa on lausa seitsmes erinevas riigis oma elu jooksul elanud, sellepärast on meile mõlemale see protsess tuttav ning õnneks ei ole me olukord eriti muutunud – abikaasa tӧӧtab edasi kodukontoris briti kahetunnise ajavahe järgi või käib tӧӧreisidel ja mina olen endiselt stay at home mum (inglise keeles populaarne akronüüm SAHM), kuni tütar siin lasteaeda läheb ja mina sobiva tӧӧkoha leian. Oleme temaga palju reisinud ja julgen väita, et tänu sellele suudab temagi uute olukordade ja kohtadega kiiresti leppida.

Minu jaoks oli olulisim paika panna meie rutiin – kus käia ja mida teha ning tänaseks on meil oma rütm juba paigas. Olen leidnud mitu vahvat mängutuba, läbi käinud kõik lähedalasuvad mänguvaljakud, kohvikud ja raamatukogud. Tegemist meil jätkub.

Praeguseks on asjalood natuke muutunud ja tegevust on Covid-19 eriolukorra tõttu märksa vähem. Enamus ajast mängime kodus, õues terrassil või käime lähedal metsas või rannas jalutamas. Kurvaks teeb, et peamine põhjus, miks me siia kolisime, oli see, et saaksime mu perele lähemal olla, aga nüüd ei saa nendega isegi koos aega veeta. Justkui ei oleks midagi muutunud – FaceTime kõned ja pikad Messengeri chat‘id.

To be continued…

4 thoughts on “Justkui välismaalane enda kodumaal”

  1. I was wondering in which language you would be writing… I think it is one of these 3: Estonian? Finnish? Or maybe Icelandic? eheh be safe and greetings from Portugal, PedroL

    Like

  2. Nii mõnus lugemine!
    Täpselt minu enda mõtted/tunded. Ma küll ei ela Eestis aga kodumaal külaski käies on selline seletamatu tunne, et just nagu kuuluks siia aga samas ei kuuluks ka.
    Ise olen samuti erinevates riikides elanud (viimased 3 aastat Iirimaal) ja seda small talk’i igatsen Eestis käies eriti. Hakkan pidevalt võõrastega lobisema ja mu õde vaatab mind sellise pilguga, et “Kuule, mis sul viga on? Sa ei pea kõigiga rääkima ja 10 korda “aitäh” ütlema”😂
    See tunne, et kuhu ma siis üldse kuulun ei lähegi vist üle.

    Like

    1. Tore, et lugesid ja end samastada oskasid. Eks selline tunne kestma jääbki, kui oled nii kaua võõrsil elanud. Eesti on kodu, aga samamoodi jääb ka koduks London, kus viimased kaheksa aastat elasin ja kuhu ka ehk tagasi plaanime pöörduda kunagi.

      Kui vähegi võimalik, siis soovitan eestlastel mõni aeg kuskil mujal elada ja silmaringi- ning vaadet avardada ;).

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s