Miks me siia üldse tulime?

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas elu väikese lapsega Londonis oli paika loksunud, kõik sujus ilusti ning olime leidnud oma rütmi, aga siis otsustasime hoopis Eestise kolida.

See, kuidas me kolimisest üldse mõtlema hakkasime, on omamoodi totter lugu. Oli kevad, aasta 2018, ja olime parajasti puhkusel Lanzarotel. Mabel oli just magama jäänud, istusime elutoas ja jõime veini ning hakkasime rääkima sellest, kui tore oleks mõni aeg Eestis veeta, et Mabelil oleks võimalus minu pere lähedal ka üles kasvada. Uurisime nalja pärast ka kinnisvarahindu ja mõtlesime, et oleks ju päris lahe trendikas Kalamajas või Noblessneris elada. Aga sel hetkel see purjuspäine kolimisidee vaid mõtteks jäigi, kuni suvel teema taas üles võtsime ning reaalselt kortereid uurima hakkasime. Detsembris maksime deposiidi ära ning 2019 veebruaris kinnitasime ostu lõplikult. Projekt pidi valmis saama sama aasta talveks ning arvasime, et sügisel tuleb ka ära kolida. Sellest stressirohkest kolimisest kirjutasin siin (inglise keeles) ja põhjustest siin (inglise keeles).

Me ei tea, kui kauaks me siia plaanime jääda ja kas mõne aasta pärast kolime tagasi, aga senikaua tahame nautida vaiksemat elurütmi ja ilusat loodust. Meil on kodu lähedal mets ning meri, see tundub meie jaoks praegu erilise luksusena – Londonis tuleb paar tundi autos istuda, enne kui mõnele rannale saab ja kui juhtub hea ilm olema, siis on ülejaanud Inglismaal ka seal kohal.

Tahan, et tütar saaks omale eesti identiteeti ja keele selgeks. Tahan, et meil oleks võimalus võrrelda, kus siis tõesti parem kokkuvõttes perega elada on ja kuhu oma kodu tulevikus rajame.

Siiani on muljed ja kogemused järgmised:

• Eestis on elu hulga lihtsam, alustades paberimajandusest kuni endale selgema lasteaia- või koolisüsteemini. Siin toimib suurepärane digitaalne ühiskond, millest olen ka juba pikemalt kirjutanud siin (inglise keeles).
• Tallinn tundub väga lastesõbralikuna, mulle meeldib, et paljudes restoranides/kohvikutes on mängunurgad – Londonis oli selliseid kohti vähe.
• Ma olin ära unustanud, et talv kestab siin masendavalt kaua. Tegelikult talv ise oli võrdlemisi soe ja kahjuks lumevaene, selle eest aga kestis külm kevad nii kaua, et isegi maikuus tuli lund! Meelest olid ka ära läinud, kui valged need valged ööd päriselt on. Väga kummaline on veel pool 11 õhtul päikeseloojangut vaadata.
• Kerge masendus tuli peale aprillis, kui maailm viirusepandeemia tõttu lockdownis oli ja oma sünnipäeva vaid abikaasa ja tütre seltsis veetsin. Olime plaaninud soolaleiva- ja sünnipäevapeo terrassil suurema seltskonnaga koos pidada, kuid jäi seegi ära, õigemini lükkus lihtsalt edasi. Nukrutsesin, et pere pärast me ju siia kolisime, ja ometi ei saanud nüüd koos olla. Õnneks hakkas ilm natuke soojemaks minema, ostsime rattad, millega lisandus uus põhjus väljaminekuks.

Stay tuned for more stories on our new life in Estonia!