Tag: motherhood

Mul oli plaanis seda blogipostitust palju varem kirjutada but life happened. 🙂 Sünnitasin ja kuu hiljem lõin ka oma unenõustamise ettevõtte ning beebi kõrvalt töötamine on üks äärmiselt ambitsioonikas ettevõtmine. Lisaks on vanem laps tihti lasteaiast kodus ja endale aja leidmine ei ole alati lihtne. Kõige raskem on olnud sisu luua blogipostitusteks, sest need nõuavad keskendumist, aga seda ongi viimasel ajal kõige raskem teha olnud.

Kuid siit see tuleb!

Pikka aega mõtlesin, et me oleme selles ‘One and done‘ klubis, aga Eestisse kolides mõtted muutusid ning tõepoolest otsustasime, et soovime olla neljaliikmeline pere. Pluss kass Lucius, meie esimene beebi.

Kahe sünnituse vahele jäi umbes täpselt neli aastat ning esimene on mul sama värskelt meeles kui teine ja seepärast otsustasingi raseduse jälgimisi, sünnitusi ja sünnitusjärgset hooldust võrdleva postituse teha – kus parem kogemus oli, Londonis või Tallinnas.

Kogukonna tunne

Kuna nüüd oli tegemist teise rasedusega ning ma ei leidnud, et vajaksin infoloenguid, siis ei oska kahjuks võrrelda, millist infot siin jagatakse. Olen teadlik Perekooli loengutest, aga ma ei tea, kas need toimuvad COVID-19’i ajastul vaid online või ka näost-näkku. Londonis oli meil võimalik NHS’i (National Health Service) poolt korraldatud tasuta pereloengutel käia, aga sobivaid kuupäevi ei olnud saadaval, sellepärast otsustasime tasulise koolituse jaoks. Seitse loengut katsid teemasid, nagu esmaabi, valuvaigistid sünnitusel, mida sünnitusel oodata, rinnaga toitmine, beebi vannitamine jne. Kõik elementaarne, aga märkasin, et unest väga ei räägitud ja mul ei olnud eriti hea ettekujutus vastsündinu unest. Sellegi poolest tundsime end üsnagi hästi ettevalmistatud. See maksis £250 ja sinna kuulus ka kõikide paaridega kokkusaamine kolme kuu pärast. Meid oli kokku kümme paari ning see oli üks tore kamp, kellega jäin hiljem ka tihedalt suhtlema. Siiamaani hoian ühendust ühe emaga.

Eestis olen märganud, et on olemas hästi aktiivsed Facebook’i beebigrupid. Isegi kuulun augustikuubeebide gruppi ning meil on täitsa tore seltskond, võrdleme, kurdame, jagame nõuandeid jne. Kokku ei ole saanud, aga vahel ei ole see isegi vajalik.

Siin ei ole võitjat, kuna ei oska päris üks-ühele võrrelda. Samuti olen päris kindel, et COVID-i ajal on igal pool sellised teenused kolinud rohkem internetti ning näost-näkku koolitusi ja vahetut suhtlemist on kindlasti tehtud palju vähem.

Raseduse jälgimine

Süsteem ise on sarnane – rasestudes jääd ämmaemanda hoole alla, kes sind umbes igakuiselt näha tahab. Ultrahelisid tehakse sama palju, verd ja uriini tahetakse ka sama palju. Mis mulle Eestis rohkem meeldis, oli see, et kõiki andmeid hoitakse pigem digitaalselt kui paberkandjal. Londonis oli mul suur A4 mapp paberilehtedega, mida tuli igale vastuvõtule kaasa võtta, Eestis piisas vaid sellest pisikesest rasedaraamatust ning muu oli kõik arvutist näha. Samuti tundus päris asjalik uriinipotsikute kaasaandmine ning seda sai kodus koguda, mitte kabinetis kohapeal, nagu Londonis seda tegema pidin.

Eestis meeldis mulle ka see, et käisin alati sama ämmaemanda juures, välja arvatud siis, kui ta ise puhkusel oli. Londonis oli mul iga visiidi ajal võõras nägu ees. Samuti käisin ma vahel haiglas, kus sünnitama pidin (St. Mary’s Hospital Paddington’is), aga vahel hoopis mõnes kliinikus sama postiindeksiga piirkonnas. Suurlinna ‘võlud’ ehk ringikäimist ning ajakulu oli muidugi rohkem.

Arvel olin ITK-s ja sünnitasin Pelgus, kuid võtsin endale eraämmaemanda, sest ma olin kahjuks kuulnud liiga palju lugusid, et on võimalik sattuda natuke ‘old school‘ lähenemisega ämmaka otsa, kes kipub sõimama ja solvama, sest vanasti oli sünnitamine ju häbitegu, eks… Ok, ma natuke liialdan, aga sünnitamiseks ei tahtnud ma mingit võimalust ega riski, et keegi võiks minuga natuke kärsitult või karmilt käituda. Tahtsin olla kindel, et minuga on keegi, kes alati mu soovidega arvestab.

Õnneks kulgesid mõlemad rasedused ilma komplikatsioonideta ning millegi üle muretseda ei tulnud.

Siin kategoorias võidab siiski Tallinn! 🙂

Sünnitus ise ja sünnitusosakonnas olemine

Mõlemad sünnitused olid äärmiselt sarnased – vette ja väga kiiresti, umbes 4-5 tundi. Kui esimene oli selline suhteliselt textbook delivery – veed tulid kodus ära, kiire haiglasseminek, avatus 4cm ja sündis täpselt oma tähtajal, siis teine oli väga ootamatu – poiss sündis täpselt nädal varem ja veed ei tulnudki ära, kuid haiglasse saabudes oli avatus samamoodi 4cm ning sünnitus arenes kiirelt edasi.

Londonis olid mul juhised sellised, et kui tunnen valusid, siis annan endast märku sünnitososakonda helistades ja olukorda kirjeldades. See number oli mul kiirvalikus ning kui ma viimase kõne ajal korralikult rääkida ei saanud ning pidin tuhude möödumist ootama, siis kästi meil kohale tulla. Meeles on ehmunud kass, kes mind suurte silmadega jälgis, kiire kottide kaasahaaramine ja valulik taksosõit.

Mulle sattus äärmiselt vahva iirlannast ämmaemand ning abiks oli veel üks nooruke inglanna. Sain hakkama gas and air‘iga ja ma suutsin isegi nalja teha, et hingan nagu Darth Vader. Ajataju oli kadunud ja seinalolevat suurt kella ma palju ei jälginud. Kui tütar aga sündis, siis esimene asi, mis ma küsisin, oli “is it past midnight?” 😀 Oli oluline, et ta sünniks 1. septembril (oma tähtajal), mitte varem, sest Inglismaal on koolimineku vanusepiir just siis (Eestis on see oktoobri lõpus vist?).

Kui ta mul rinnal oli ja mind õmmeldi, siis toodi mulle tass teed ja toast. See oli maailma parim eine sel momendil! So British 😉.

Tuba, kuhu meid paigutati, oli kohe üle koridori. En suite, lai double voodi, külmkapp, nagu 3* hotell. Lihtne, aga praktiline ja mugav. Arstid, ämmaemandad ja koristajad sebisid vaikselt ning diskreetselt ringi, mul oli äärmiselt rahulik ja turvaline olla. Beebit kaaluti meie toas ja ma ei pidanud teda kuhugi koridori peale kaalu peale kärutama nagu Tallinnas. Samuti tehti muud protseduurid, ka kuulmistest kohe seal meie toas.

Haiglasse jäime vaid selleks esimeseks ööks, mil ta sündis ning järgnevaks päevaks, kui küsiti juba, kas tahaksime koju minna. Kuna meil oli kõik hästi, siis otsustasime tõesti koju ära minna ja teadsime, et ämmaemand ja imetamisnõustaja tulevad meid ka kodus vaatama. Tütar oli sündides 2,8kg, mis on pisut vähe, aga mitte kordagi ei andnud keegi mõista, et ta on alakaaluline vms. ja teda oleks parem haiglas natuke kauem jälgida. Pealegi oli september siis väga suvine, haiglas palav, ning soovisime pigem kodus taastuda. Kassi ei tahtnud ka liiga pikalt hoidjaga jätta.

***

Tallinnas sünnituse eel helistasin kohe oma ämmaemandale, kui tundsin valusid. Tähtaeg oli alles nädala pärast ja arvasin, et need ei pruugi veel õiged tuhud olla. Kui need aga intensiivsemaks läksid ja juba iga 5-10 minuti tagant korduma hakkasid, siis kutsusin oma õe kohale, kes jäi me tütrega koju ning leppisin ämmaemandaga kokku, et hakkame Pelgulinna sõitma. Temagi oli kohe teel ning saime sünnitusosakonnas kokku. Sünnitustuba oli õdus ja hämar. Suundusin peatselt vanni ning paari tunni pärast oligi kõik läbi. Ei kasutanud isegi naerugaasi. Kui poiss sündis, kordasin vahetpidamata ‘He’s here! He’s really here!‘, sest see oli kuidagi nii uskumatu, kui kiiresti ta siia maailma tuli! Mulle meeldis, kui rahulikult ma sain pikalt puhata, kui ta mu rinnal oli ja mind taas õmmeldi.

Tuba, kuhu ise jäin kaheks ööks (mees läks peale esimest ööd koju tütre juurde), oleks võinud parem olla. WC oli koridori peal, ometi olid toas olemas kraanikauss ja dušš. Kas sinna ruumi oli raske WCd lisada? See oli nii haige. Jätsin oma beebi järelvalveta, et koridoris kibekiirelt vetsus käia. Ei meeldinud ka osa personalist. Teisel päeval käis mind vaatamas üks noorevõitu ämmaemand, kes oli pisut üleoleva suhtumisega, samuti oli tema see, kes enne lahkumist palus, et ma oma rindu pigistaks, veendumaks, et mul tõepoolest piima tuleb. Äärmiselt alandav moment mu jaoks.

Poisi sünnikaal oli ka 2.8kg – ju me oskame vaid pisikesi beebisid teha – ja sain teada, et kui beebi kaal on alla 3kg, siis hoitakse haiglas kolm päeva. Ma palusin teisel päeval, et äkki peale teist ööd ikka saan koju, et mul on imetamisega hästi ja me kosuksime paremini kodus, kus on mees ja mu laps, mitte haiglas, kus teiste beebid ka nutavad ja ma ise üldse magada ei saa. Loomulikult ta kaal langes selle paari päevaga, mis on täiesti tavaline, aga ma veensin nii lastearsti kui ämmaemandaid, et saan kodus hakkama. Närvitsesin teise päeva varahommikul seal koridori peal teda kaaludes, aga lastearst lubas meid reedel vastumeelselt siiski koju ja ütles, et kindlasti tulge esmaspäeval kontrolli. Esmaspäeval oli ta kaal pisut üle sünnikaalust, nii et meie haiglas hoidmine, kus ma migreeni saatel oma beebi eest hoolitsesin, ei oleks olnud parem variant. Ma mäletan, et kordasin, ta on mu teine laps, ma tean, mida ma teen… ma tahan koju mehe juurde. Tal ei olnud ju ometi midagi muud viga, kui vaid pisut väike sündides…

Siin võidab kindlalt London just sünnitusosakonna personali positiivse ja austava suhtumise pärast, vaatamata sellele, et mu Tallinna eraämmaemand sünnituse juures oli super!

Sünnitusjärgne hooldus

Londonis saadeti meid koju lapse ‘punase raamatuga‘, kuhu märgitakse tema areng kooliealiseks saamiseni ja ema jaoks paksu infokaustikuga, mis sisaldas infot beebi eest hoolitsemise kohta, kaasaarvatud imetamise, turvalise magamiskeskkonna ja isegi enda vaimse tervise kohta. Anti ka terve lehekülg telefoninumbreid, kuhu helistada, kui tunned millegi üle muret – näiteks beebi nutab liiga palju või kui märkad endal depressiooni ilminguid. Lappasin seda infot esimeste nädalate jooksul väga hoolikalt ning leidsin selle äärmiselt kasulikuna ja isegi, kui konkreetset vajadust ei olnud, siis teadsin, et abi on tõenäoliselt lähedal, kui kuhugi helistan.

Londonis ja kogu Inglismaal hoolitsetakse emade ja beebide eest märksa paremini, siinne postnatal care aga jätab kohati soovida. Kuna mul on nüüd tekkinud võrdlusmoment, siis olen õnnelik, et ei ole siin esmakordne ema. Inglismaal on NHS-i poolt korraldatud ämmaemanda ja imetamisnõustaja koduvisiidid ja igal nädalal on ema oma beebiga oodatud Health Visitor-i vastuvõtule (põhimõtteliselt beebikliinik). Iganädalaselt tekib võimalus nii enda kui beebi tervise üle pärida, nõu ja soovitusi antakse mõlema kohta, olgu selleks mure enda vaimse tervise üle või miks beebi kaka roheline on… Eestis ootab sind peale sünnitust üks lastearsti visiit ning peale seda eeldatakse vaid, et käiksid kord kuud perearsti juures beebit kaalumas. Leian, et seda on värskele emale kahetsusväärselt vähe. Teise lapse emana oskan ma pisiasjade pärast enam mitte muretseda, aga esimese beebiga ma ei osanud hinnata, mis on tühine mure, seega võimalus nii tihti professionaalset tuge leida oli julgustav. Ma käisin kuu aega igal nädalal imetamisnõustaja juures, tavaliselt käis seal koos neli-viis ema, istusime kõik koos, beebid rinnal, nõustaja kontrollis võtet, jõime teed ja võrdlesime, kui vähe keegi maganud oli. Ma ei tea, kas sellist semutsemist Eesti emade vahel on…

Samuti olen märganud teiste emade juttu kuulates või lugedes, et perearstid soovitavad liiga kergekäeliselt piimaasendaja andmist, kui selleks isegi vajadust ei ole ning see seab imetamise ohtu. Esmasel emal on alati mure, kas tal on piisavalt piima, kui aga hakata rpa-d andma ja beebi saab sellest pigem kõhu täis, siis piimatootlus kahjuks vähenebki. Ma ei ole kindel, mis kasvukõveraid siin küll jälgitakse, aga mu tütar kosus samas tempos – pigem seal keskmise allpool – aga mitte kunagi ei mainitud mulle, et võiksin rpa-d juurde anda.

Siin võidab hands down Inglismaa ja mis see lõpuskoor siis ikkagi sai? Kisub pisut Londoni kasuks.

Ma kordan veel, õnneks ei ole ma siin esmakordne ema, aga see on vaid minu kogemus ja arvamus. Usun, et paljud vaidleks osa punktide juures vastu, aga nii on ju alati, kogemused ja arvamused on erinevad.