Health, Parenthood

Miks nii paljudel (emadel) on tass tühi?

Eelmises eestikeelses postituses kirjeldasin, kuidas me elusse Eestis sulandume ja kuna olen veel lapsega kodune, siis olen hakanud pingsalt ostma ja lugema kohalikke ajakirju, mis on peredele suunatud, et rohkem aru saada, kuidas siinsed emad elavad ja mis on väikelaste emadele aktuaalne.

Väljend “tass tühi” hakkas silma ja kõrva nii paljudest kanalitest, et ei saanud rahu ja hakkasin tuttavatelt vanematelt pärima, mis nende arvates toimub ja kas tõesti on paljud lapsevanemad läbipõlenud. Tõdesin, et see on sügav probleem ja tegemist on igati tänuväärt kampaaniaga. Jõudsin võib-olla pisult lihtsustatud järeldusele – siin ei kasutata tasustatud abi nii palju kui Londonis ja ehk ei ole see nii taskukohanegi. Linn, mis on täis expat’e, kelle vanemad elavad kaugel, kus pere kasvatamisel kasutatakse sünnist alates night nanny’de (veedab ӧӧ beebiga, et ema saaks magada), lapsehoidjate ja after school nanny’de abi. Selge see, et vanematel endil on siis enda jaoks rohkem aega ja ei teki tühja tassi tunnet nii kiiresti.

Teisest küljest jääb aga mulje, et vanemad teevad endale karuteene hoopis sellega, et lapsed nii hilja magama panevad. Inglismaal ja paljudes teistest maades on populaarne 7-7 rütm – 7st magama, 7st üles. Võimalik, et ma üldistan liiga palju, aga olen täheldanud, et väikelapsed lähevad 9-10 ajal või isegi hiljem voodisse. Mind vaadatakse imelikult, kui ütlen, et enda 2.8-aastase tütre kella 7-8 ajal magama saan. Isekas ema? Vastupidi… Jah, ma tahan oma elu õhtul elada, ma tahan rahus tӧӧd teha, õppida, raamatuid lugeda ja enesega või abikaasaga aega veeta. Aga tegelikult ei ole asi ju isekuses. Lastele on kasvuks ja arenguks vaja palju sügavat und, millest jääb vajaka, kui hilja magama minnakse. Ma teen varase magamisrutiiniga oma lapsele suure teene, sest siis on tal võimalus end korralikult välja puhata.

Kas nii lihtne see ongi? 

Laps vara magama, leia endale hobi ja palka lapsehoidja 🙂 . Võiks ju küll niimoodi kokku võtta, aga tegelikult läks mul tükk aega, et enda sisemise rahuni jõuda.

Kuidas ma enda tassi täis hoian

Inglismaal jäin koju peale aastast lapsepuhkust, mis on seal päris haruldane, sest enamus emasid lähevad hiljemalt aasta jooksul tagasi tӧӧle. Minule aga oli vastumeelne see, et oleksin pidanud suure osa oma palgast maksma lapsehoiule (Inglismaal on need kulud ühed kalleimad Euroopas ja mu enda näitel oleks täisajaga nursery maksnud £1700 kuus…) ja ei näinud sellel mõtet, kui tundsin, et ise, emana, olen suuteline oma lapse eest palju parema hoole tagama. Ma olen üdini selle otsusega rahul ja mõelda vaid, Eestis ei oleks ma pidanud selle üle isegi pead vaevama, sest lapsega saab koju jääda lausa kuni kolmeks aastaks!

Olen väga pühendunud suhtumisega ja aktsepteerin oma hetkelist täiskohaga ema-rolli. See annab kindlust ja rahu, sest tean, et varsti saan rohkem oma aega, kui tütar sügisest lasteaeda läheb. Nii kaua aga olen uhke stay at home mum edasi. They’re only so little for such a short time. Olen sellest otsusest isegi ühe blogipostituse kirjutanud (inglise keeles).

Milline aga oli mu suhtumine siis, kui ta oli alles väike ja endal sisemisest rahust vajaka jäi? Tunnistan, et kohati oli väga raske ja ma mäletan, kui palju ma endas algul kahtlesin. Abikaasa reisis suhteliselt palju ja kohati jooksis mul tõesti juhe kokku (minulgi tuli alguskuudel paariks ӧӧks night nanny appi, sest ma olin magamatusest juba valmis mӧӧda seinu üles ronima). Ōnneks olin ehitanud tugeva tugivõrgustiku sõprade näol ning hea nõu oli alati käeparast. Aga seda tuleb julgeda küsida! Sõbranna jooksis vastastänavalt abistama, kui ma ei saanud rinnaandmisega hakkama (tõepoolest, see ei tule kõigile kohe loomulikult); teine sõbranna teiselt poolt vastastänavalt 🙂 näitas ette, kuidas beebit tekki mähkida (swaddling), kolmas sõbranna veetis minuga paar ӧӧd, kui abikaasa oli ära, ning oli moraalseks toeks, kui mitu tundi unetu olin.

Palkasime ka lapsehoidja, aga teda kasutasime vaid siis, kui kumbki tõesti ei saanud kodus olla või tahtsime kahekesi õhtul välja minna. Kui tütar sai aastaseks, hakkasin freelancer’iks ja tӧӧtasin kodust paari turundusprojekti kallal. Alustasin ka lastepsühholoogia kaugõppega. Kõige selle jaoks jätkus aega just nii, et iga tund oli arvel. Panin aga tütre seitsmeks magama ja õhtutunnid mӧӧdusid arvuti ees trükkides või end arendades. Tundsin, et mida rohkem on mul teha, seda rohkem saan ära tehtud. Meil oli hea rutiin, elu Londonis oli huvitav ja tundsin, et olin leidnud balansi.

Niimoodi leidsin ma oma rütmi ja rolli. Palusin abi, kui oli vaja ja olin piisavalt isekas, et endale teadvustada – I matter and my needs are important too. 

Ja siis keerasime kogu rutiini pea peale ning kolisime Eestisse! 🙂 Miks me siia üldse tulime, kui elus Londonis nii kenasti paika oli loksunud? To be continued…

2 thoughts on “Miks nii paljudel (emadel) on tass tühi?”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s